Tarbijaharidusteemade käsitlemine koolis

Print

Tarbijaharidusteemade käsitlemisel koolis tuleb lähtuda põhimõttest, et  maailma mõistmiseks peab õpilane esmalt õppima tundma iseennast – teadvustama oma tarbimisharjumusi, jälgima mõjutegureid jms.

Noorte tarbijaharidusalase koolitamisega tuleb alustada võimalikult varakult. Tarbijaharidus on õppevaldkond, mis toimib kõige paremini, kui kasutada interaktiivseid praktilisi õppemeetodeid, mis põhinevad konkreetsetel näidetel ja õpilaste huvidel. Üksnes loengute pidamine ja lugemine annavad halvasti edasi tarbijaküsimuste kiiresti muutuvat olemust. Oluline on siduda igapäevaelu ja teooria, kasutada konkreetseid juhtumeid. Tarbijaprobleemide analüüs ja infotehnoloogia on tarbijaharidusteemade käsitlemisel väärtuslikud vahendid. Õppekülastused kauplustesse ja tarbijakaitseametisse ning külalisloengud õppetunnis annavad õppele lisaväärtust. Me tarbime kõik iga päev midagi, seetõttu pakuvad tarbijahariduslikud teemad üldreeglina noortele ka suurt huvi. Teemade käsitlemisel ei ole peamine otsida õigeid ja valesid vastuseid. Tähtis on, et noor tarbija õpiks analüüsima ja tegutsema nii, et ta kahjustaks tarbimisega võimalikult vähe ennast ja ümbritsevat.

Tulenevalt tarbijahariduse sisuvaldkondadest on eesmärk saavutada olukord, kus õpilased:

  • teavad tarbijatena oma õigusi ja kohustusi ning mõistavad enda rolli ühiskonna liikmena (tarbijate õigused ja kohustused);
  • oskavad ümber käia endale suunatud kaubandusliku mõjutamisega (reklaam ja turundus);
  • oskavad hinnata oma tarbimise keskkonnamõjusid (tarbimine ja keskkond);
  • oskavad kasutada ressursse mõistlikult, teha arukalt majapidamistöid ning hoolitseda oma rahaasjade eest (kodu eest hoolitsemine, isiklik majandamine ja eelarve planeerimine);
  • oskavad organismi vajadusi ja keskkonnahoidu silmas pidades õigesti toituda (toit ja toitumine);
  • oskavad tajuda ja hinnata riske, mis kaasnevad lepingute sõlmimisega ning kommunikatsioonivahendite kasutamisega (lepingulised suhted, infotehnoloogia kasutamise riskid ja ohud);
  • oskavad hinnata toodete turvalisust ja kvaliteeti ning mõistavad tooteinfo tähtsust (märgistus, kasutusjuhendid).